Meie esimene Romería de la Virgencita de la Sierra — juhuslikult avastatud ja väga värvikas.
Ühel hommikul sõitsid meie üürimaja omanikud hoovi sisse. Auto järel oli katusega vanker — selline, nagu oleks see kohale veerenud mõnest mustlaste elu kujutavast filmist.
“Mis see on?” küsisime uudishimulikult.
Selgus, et Algodonaleses tähistatakse mai viimasel nädalavahetusel igal aastal Romería de la Virgencita de la Sierra pidustust. Tõlkes võiks seda nimetada rahvapäraseks palverännakuks Mägede Neitsi auks. Traditsioon ulatub vähemalt 19. sajandisse ning rongkäik liigub linnast välja Puente de la Nava juurde — suure silla alla metsa, kus küla ühine pidu päriselt lahti rullub.
“Tulge vaatama,” öeldi meile.
Ja muidugi me läksime.
See ei olnud linnapidu selles mõttes, nagu meie seda ehk ette kujutame. Pidu algas rongkäiguga, kus oma roll oli kõigil: hobustel, kaunistatud vankritel, lilledel, muusikal, uhketes ratsariietes meestel ja naistel imelistes volangidega kleitides, mida meie silm seostab kohe flamenco-kultuuriga.
Hobused, volangid ja pidulikkus — romería visuaalne keel on omaette maailm.
Eelmisel õhtul oli kirikus teenistus, aga pidustuse religioosne tähendus ei tundunud olevat kogu loo ainus kese. Pigem tuli küla kokku selleks, et kinnitada midagi nähtamatut: meie oleme siit, see on meie paik, meie inimesed, meie viis rõõmustada.
Hispaanlased suhtuvad pidutsemisse täie tõsidusega. Aega jagub riiete sättimiseks, vankrite ja hobuste kaunistamiseks ning toidu ja joogi kaasapakkimiseks. Ja kui pidu lõpuks käes on, siis ei ole plaanil enam suurt tähtsust. Asjadel lastakse liikuda omasoodu, sest tähtsam kui plaani järgimine on rahulik kulgemine hetkes.
Hispaanialik elegants ja rahulik kulgemine hetkes.
Kui midagi läheb natuke teisiti kui plaanitud, siis pole hullu. Võib-olla see oligi osa plaanist.
Selle kõige juures puudub mania grandiosa. Mitte kuskilt ei paista ambitsiooni näida suurem, uhkem või tähtsam kui tegelikult ollakse. Ei mingit liigset ponnistust, et kõik oleks täiuslik, struktureeritud, efektiivne ja produktiivne.
Justkui oleks vähem ambitsiooni — aga võib-olla on see hoopis teistsugune ambitsioon. Ambitsioon lihtsalt olla.
Naiste kleitide värvide ja volangide virvarr pani mind hiljem uurima flamenco juuri. Selgus, et Andaluusiat peetakse flamenco hälliks ning see kultuur on ise ka nagu üks suur romería: erinevate rahvaste, rännakute ja saatuste kohtumispaik. Seal on gitanode ehk Hispaania mustlaste mõju, mauri ja araabia varjud, sefardi juutide laulutraditsiooni jäljed ning Andaluusia enda rahvalik temperament.
Võib-olla sellepärast mõjubki flamenco nii tugevalt: see kannab endas korraga uhkust, valu, rõõmu, igatsust ja väärikust.
Mäed, oliivipuud ja aeglasem elurütm — Los Cantose maailm.
Meie jaoks oli see pidu väike meeldetuletus sellest, miks me Los Cantost loome. Oliivisalus toimetamisel on selles oma oluline roll, aga see on vaid üks osa eluviisist, mida kujundavad Grazalema mäed ja lõputud oliivisalud nende nõlvadel, aeglasem elurütm, rohkem päikest, vähem täiuslikkust ja rohkem kohalolu.
Ja vahel piisabki sellest, et keegi sõidab hommikul hoovi sisse kummalise vankriga ja ütleb:
“Tulge vaatama.”