Minu jaoks algab koduloomine tundest. Kõigepealt mõtlen, mida tahan selles tulevases kodus kogeda. Siis hakkab see tunne tasapisi kuju võtma: tekivad pildid, piltidest lugu ja loost tervik.
Mingil hetkel joonistuvad välja ka põhimõtted. Neist on tohutult abi, sest maja ehitades ja sisustades tuleb teha lõputult valikuid. Kui kõik tundub võimalik, on väga lihtne ära eksida.
Minu jaoks algab koduloomine tundest – ja Los Cantoses algab see tunne loodusest.
Los Cantose puhul oli üks esimesi põhimõtteid see, et sisekujundust dikteerib loodus.
Juba finca ostmisel teadsime, et aknad tulevad siinse maja kohta ebaharilikult suured. Los Cantost ümbritsevad 360 kraadi ulatuses mäenõlvad ja oliivisalud ning tahtsime neist vaadetest osa saada kogu päeva. Seetõttu said kõik aknad ja uksed majas uue asukoha.
Nüüd vaatame köögis toimetades ja hommikul ärgates otse Grazalema igiroheliste mäenõlvade poole. Mõnikord tundub, et kõige tähtsam osa meie sisekujundusest asubki hoopis teisel pool akent.
Meie enda kujundatud köök, kus maja sisemus ja akendest avanev maastik saavad üheks.
Meie hispaanialiku köögi kujundasime Simoniga ise. Suured aknad raamivad vaateid, tumedast puidust kapid annavad ruumile rahu ning rohekad keraamilised plaadid toovad tuppa oliivisalude värvi. Köök ei tulnud kataloogist, vaid kujunes selle järgi, kuidas me siin elada ja süüa teha tahame. Mägede avarus kandub tuppa ning suurt kööki naudime iga päev.
Teine oluline otsus oli leida majale läbiv motiiv.
Kui Los Cantose ostsime, olid maja siseseintel vanad Andaluusia ja Maroko mõjutustega sinivalged keraamilised plaadid. Endine omanik ütles meile üsna varakult: „Kui te neist ei hooli, võtan need hea meelega kaasa.”
Vabandust, aga me hoolisime neist väga. 🙂
Vana sinivalge plaat, millest sai kogu Los Cantose läbiv motiiv.
Kõiki originaalplaate ei õnnestunud lammutamise käigus säilitada. Leidsime aga Sevillast keraamikakunstnikud, kes valmistasid nende järgi koopiad nii algses 20 × 20 cm mõõdus kui ka suuremana, 30 × 30 cm.
Nüüd ilmub seesama sinivalge plaat välja ahju taga, köögis ja vannitubades ning jõuab tulevikus ka välikööki. Mõnes kohas on ta tähelepanu keskpunktis, mõnes vaid väike detail. Ometi ühendab just see plaat maja eri ruumid üheks looks.
Vahel piisab ühest plaadist, et ka kõige praktilisem ruum saaks oma näo.
Magamistubade korrusel, kus varem asus garaaž, oli mõnes mõttes lihtsam, sest mulle meeldivad tapeedid. Sattusin Frida Kahlo värvipaletist ja Hispaaniast inspireeritud kollektsioonile ning armusin kohe kahte tapeeti. Nendest hargnesid omakorda magamistubade ja vannitubade värvilahendused.
Magamistoa tapeedist leitud roheline jätkub kõrvalasuvas vannitoas.
Teadsin siiski, et vajan värvide maailmas piire. Seetõttu pöördusin juba alguses graafilise disaineri Madis Põldsaare poole. Minu mõtete ja valikute põhjal pani ta kokku Los Cantose värvipaleti: sügavad sinised ja rohelised, soojad liiva- ja virsikutoonid. Hetkedel, mil valikuid sai jälle liiga palju, oli hea selle juurde tagasi pöörduda.
Nüüd, kui suured otsused on tehtud, olen kõrvuni sukeldunud korvide, nõude, vaipade ja kõikvõimalike väikeste tarbeasjade maailma. Püüan leida igale asjale koha, kus see oleks käepärane ja kus seda ei peaks iga päev taga otsima.
Sest põhimõtted annavad kodule raami. Aga alles väikesed detailid, igapäevased harjumused ja tasapisi oma koha leidvad asjad annavad ruumile hinge.
Oleme mõelnud ka sellele, et järgmisel suvel võiks Los Cantos mõneks ajaks oma uksed avada neile, kes tahaksid siin puhata ja Andaluusia maaelu omas tempos kogeda. Plaan on alles kujunemas, aga mõte, et meie kodu võiks vahepeal olla puhkusepaigaks ka kellelegi teisele, tundub meile ilus.
Kui tunned, et see võiks sind kõnetada, võid mulle juba praegu märku anda.
Meie kodu ei ole veel päriselt valmis. Võib-olla ei saagi üks kodu kunagi lõplikult valmis. Aga üks vana Andaluusia plaat teadis juba alguses, millist lugu Los Cantos jutustama hakkab.