Mul polnud õrna aimugi, et sellest õhtust saab üks minu selle aasta kõige meeldejäävamaid kogemusi.
Üksinda ma ei laula ega tantsi kohe kindlasti mitte. Koogi võin aga alati teha. Seetõttu tundus kutse El Gastori esimesele rahvusvahelisele kultuuriõhtule alguses täiesti ohutu. Küpsetan ühe koogi, räägin mõne inimesega ja vaatan, kuidas õhtu kulgeb.
Sel korral olin Hispaanias ka üksi, sest Simon oli töö tõttu Eestis. Nii et polnud kedagi, kelle taha vajadusel peitu pugeda. Mul polnud õrna aimugi, mis mind tegelikult ees ootab.
Kuna Hispaanias kõiki tuttavaid toiduaineid alati ei leia, tuli appi loovus. Kohupiimakoogi asemel sündis ricotta-kook, mille kaunistasin värskete maasikatega.
Minu väike panus El Gastori esimesele rahvusvahelisele kultuuriõhtule.
Tagantjärele mõeldes oli see õige otsus, sest minu kook oli kogu saali ainus kook üldse – ilus punane täpp keset pikki laudu.
Kohale jõudes selgus veel midagi. Ainus riik, millel puudus ametlik nimesilt, oli Eesti. Olin registreerunud kõige viimasena – nädal enne üritust! – ja korraldajad lihtsalt ei jõudnud meile silti valmistada. Pole probleemi. A4 paberile kirjutasin käsitsi „ESTONIA“ ja ausalt öeldes meeldis see mulle isegi rohkem.
Mõni minut enne seda, kui saal inimestega täitus.
Varakult saabununa sain endale hea koha ning naabrid, belglased Regine ja Stefan, aitasid lauda sättida, tutvustasid sõpradele ja olid moraalseks toeks.
Tasapisi hakkas saal täituma. Kohale tuli ligi sada inimest, enamik neist kohalikud elanikud. Oma riike ja toidukultuuri tutvustasid osalejad Argentiinast, Belgiast, Prantsusmaalt, Austriast, Nicaraguast, Kolumbiast, Venezuelast, Peruust ja Eestist.
El Gastori esimene rahvusvaheline kultuuriõhtu tõi kokku inimesi üheksast riigist.
Siis võttis korraldaja mikrofoni. Selgus, et iga riigi esindaja peab ennast ja oma rahvusroogi kõigile tutvustama. Hispaania keeles.
Ja nagu arvata võib, olid Ladina-Ameerika riikide esindajad väga jutukad, mis andis mulle lisaaega oma jutupunktide väljamõtlemiseks. Lõpuks otsustasin, et kook saab ise hakkama. Sel hetkel tundus olulisem rääkida Eestist.
Kui sul on vaid mõni minut, siis mida oma kodumaa kohta öelda? Mina rääkisin kolmest asjast.
- meie loodusearmastusest ja sellest, kui oluline koht on meie elus metsadel ja rabadel;
- meie digilembusest ning sellest, kui palju igapäevaelust saab Eestis korraldada internetis;
- ning laulu- ja tantsupeost – sellest erilisest tundest, kui kümned tuhanded inimesed tulevad kokku, et üheskoos laulda ja tantsida.
Tunnistan, et AI aitas mul oma mõtteid hispaania keeles sõnastada, kuid maha ma midagi ei lugenud. Kas ma pabistasin? Ikka. Aga niipea, kui mikrofon käes oli, kadus närv ära. See on vist tantsimise ajast sisse harjutatud – kui juba „lavale“ astud, siis tuleb lihtsalt kohal olla.
Ja ma sain hakkama. Võib-olla isegi paremini, kui oleksin paar aastat tagasi osanud arvata.
Pärast tulid inimesed minuga rääkima ning kõige rohkem küsiti hoopis seda, kui kaua ma hispaania keelt õppinud olen. Kui ütlesin, et umbes kaks aastat, sain isegi komplimente.
Kui degusteerimiseks läks, kadus minu kook umbes kümne minutiga. Siis sain lõpuks ise ringi vaadata, teiste riikide toite maitsta ja lihtsalt seda kõike kõrvalt jälgida.
Ja korraga tekkis üks kummaline mõte. Kuidas ma siia sattusin? Kuidas on võimalik, et Eesti naine seisab ühes väikeses Andaluusia mägikülas, räägib hispaania keeles Eestist ja tunneb selle üle nii suurt uhkust? Kui keegi oleks mulle mõni aasta tagasi seda ennustanud, oleksin seda üsna ebatõenäoliseks pidanud.
Sel õhtul sõitsin koju kahe ilusa tundega – uhkus Eesti üle ja väike uhkus iseenda üle ka.
Sellised õhtud tuletavad mulle meelde, et Los Cantose lugu kõneleb elu ootamatutest pööretest ja kohtadest, kuhu me poleks osanud end kunagi ette kujutada.
Mõnikord piisab sellest, et ütled „jah“, küpsetad ühe maasikakoogi ja lähed kohale.