“Tulge ligi!”
Tunnistan, et olen viimastel aastatel unistanud tööst, mille tulemus on päriselt käega katsutav.
Olen kogu elu töötanud konsultandi ja terapeudina – töö, mida olen armastanud, kuid mille viljad sünnivad enamasti inimeste mõtetes. Vahel olen igatsenud päeva lõpus vaadata tehtule otsa ja mõelda: “Selle tegin täna mina.”
Unistustega peab aga ettevaatlik olema. Need kipuvad täituma.
Siis tulid Hispaania, meie oliivisalu, Los Cantos de la Era ja ühel hetkel leidsin end Eesti suvelaatadel leti taga seismas.
Ülesanne ei tundunud keeruline, aga oli paganama raske. Ma polnud ju kunagi varem leti taga seisnud ega midagi laadal müünud.
Arvasin alguses, et minu ülesanne on inimestele meie oliiviõlist rääkida ja müüa. Tegelikult oli mul veel üks eesmärk – tahtsin kohtuda inimestega, kelle jaoks Los Cantost loome, ja neid paremini tundma õppida. Üsna kiiresti sain aru, et palju olulisem kui rääkimine on hoopis kuulamine.
Mida inimesed päriselt teada tahavad?
- Kas selle õliga võib praadida?
- Mille poolest erineb see poe oliiviõlist?
- Kui kaua see säilib?
- Kas see on filtreeritud või filtreerimata?
- Millest tuleb mõrkjas maitse?
- Kuidas oliiviõli õigesti säilitada?
- Kas teil tõesti on 300 oliivipuud?
- Kas oliivisalus on palju tööd?
Need küsimused kordusid peaaegu igal laadal ja õpetasid mulle rohkem, kui mina jõudsin vastu rääkida.
Kõik algas ühest leivatükist, tilgast oliiviõlist ja ühest küsimusest.
Kõige eredamalt jäid mulle siiski meelde inimesed.
Raplas kohtasin eakat daami, kes üllatas mind oma teadmiste ja siira uudishimuga oliiviõli tervislikkusest. Rääkisime kvaliteetsest oliiviõlist, selle mõrkjast maitsest ja sellest, miks just see on hea õli tunnus. Vestlus lõppes ostu ja kallistusega.
Mitmel korral juhtus nii, et inimene maitses õli, küsis mõned küsimused ja läks edasi. Mõtlesin juba, et ju siis seekord mitte. Aga veidi hiljem tuli ta tagasi. Tekkis soe tunne. Mitte vaid sellepärast, et ta ostis, vaid ka seetõttu, et ta oli vahepeal rahulikult järele mõelnud ja tulnud tagasi omal soovil.
Naeratama ajab mind siiani üks naine, kellele meie õli maitses nii väga, et Simoni küpsetatud degusteerimisleib kadus peaaegu sama kiiresti kui soe sai.
Kõik laadad ei olnud siiski ühesugused. Tartus ei tekkinud seda sidet, mida olin eelmistel laatadel kogenud. Sellest oli kahju, eriti kuna eelmine päev Haapsalu kandis oli läinud väga hästi. Hiljem mõistsin, et ka see oli vajalik õppetund – laatasid tuleb valida sama hoolikalt nagu oliive saagikoristuseks.
Saaremaal sain veel ühe toreda kogemuse. Laadal oli päevajuht, kes käis müüjatega juttu ajamas ja tutvustas neid külastajatele. Märkasin peagi, et inimesed tulid meie leti juurde juba väikese eelteadmisega. Mõistsin taas, kui palju loeb usaldus.
Laadad tuletasid mulle meelde, et ka toodetega on natuke nagu inimestega – kõigiga ei teki seda õiget tunnet.
Mõni maitseb, tänab ja läheb edasi. Mõni jääb vestlema. Mõni tuleb hiljem tagasi.
Just nende inimeste jaoks me Los Cantost loomegi.
Hea oliiviõli ühendab inimesi. See suvi tuletas mulle seda ikka ja jälle meelde.
Kui keegi küsiks, mis oli selle suve suurim üllatus, vastaksin kõhklemata: vestlused.
Inimeste siiras uudishimu ja soov mõista, miks üks oliiviõli võib teisest nii erinev olla. Kõik need küsimused sõitsid minuga pärast laatasid koju kaasa. Ja mul on tunne, et neist sünnib terve väike Los Cantose uudiskirjade sari.
Aitäh kõigile, kes sellel suvel meie leti juurde seisma jäid, küsimusi küsisid või lihtsalt juttu ajasid. Need kohtumised tähendasid rohkem, kui oskasin oodata.