Meie finca pidi esialgse plaani järgi valmis saama veebruari lõpus. Teades Hispaania mañana-kultuuri, ei arvanud me muidugi päriselt, et nii läheb. Aga seda, et kuuest kuust saab kaksteist, ei osanud me ka oodata.
Mingil hetkel lõpetasime viisakalt küsimise, millal kõik valmis saab, ja teatasime lihtsalt: juuli lõpus tuleme kolmeks päevaks ja kolime sisse. Rendimaja me enam edasi hoida ei tahtnud.
Plaan oli lihtne.
Esimene päev – rendimajas kõik kokku pakkida ning fincas voodi ja garderoobid kokku panna.
Teine päev – kogu kraam fincasse vedada.
Kolmas päev – rendimaja ära koristada ja köögimööbel kokku panna.
Mis siin ikka valesti saab minna?
Kolm päeva, 37 kraadi ja väga konkreetne plaan.
Simonil oli juuni lõpus põlveoperatsioon ja olin valmistunud selleks, et suurem osa kolimisest jääb minu teha. Võtsin temalt isegi lubaduse, et ta midagi rasket ei tõsta.
Oh mind naiivset. Kes Simonit tunneb, teab, et kõrvalt vaatamine ei kuulu tema tugevamate külgede hulka.
Õues oli 37 kraadi sooja. Õnneks toimus suurem osa meie tööst siseruumides, aga terve päev kastide, mööbli ja tööriistade vahel toimetamist oli sellest hoolimata paras katsumus. Termospudelid jääkülma veega olid meie parimad sõbrad.
Asju pakkides mõtlesin korduvalt, kuidas on võimalik kõigest kahe aastaga enda ümber jälle nii palju asju koguda. Ja kõige hullem – peaaegu kõik tundusid täiesti vajalikud.
Fincas oli selleks hetkeks eluks vajalik olemas: soe vesi jooksis, köögitehnika töötas ja pinnad olid viimistletud. Puudu olid veel mõned valgustid, trepi ja rõdu metallpiirded, kamin ning köögimööbli moodulid sahtlitega. Väliala koos basseiniga valmib septembri lõpuks. Vist 🙂
Ehk siis – maja on peaaegu valmis.
Maja peaaegu valmis. Kodu alles tekkimas.
Siis jõudis järg köögimööblini.
Selgus, et meie tellitud moodulid ei mahtunud Hispaania stiilis ehitatud köögiseinte vahele. Kohalik puusepp Juan Antonio vaatas olukorda ja vangutas pead – üleliigse segukihi eemaldamine olevat päris suur töö.
Simon vaatas olukorda natuke teise pilguga. Õnneks olid tal vajalikud tööriistad olemas ning kaks tundi hiljem oli probleem lahendatud. Tolmu, mida seinte lihvimine tekitas, jätkus kogu majja.
Ja jah – hiljem selgus, et ka Simoni põlv oli saanud rohkem koormust, kui üks värskelt opereeritud põlv oleks pidanud saama. Aga selleks hetkeks oli köögimööblil vähemalt koht olemas.
Teise päeva õhtuks olid kõik meie asjad fincasse toodud. Me avasime vahuveini.
See hetk oli ootamist väärt.
Ja isegi tantsisime rõdul. Sellel samal, millel polnud veel piirdeid.
See oli hetk, mil meile päriselt kohale jõudis: me tegime selle ära.
Miski, mis oli kunagi lihtsalt üks idee, oli nüüd päriselt olemas. Minu jaoks ongi vist üks suurimaid naudinguid elus näha, kuidas unistusest saab mõte ja siis samm-sammult midagi käegakatsutavat.
Väsinud, tolmused ja väga õnnelikud.
Los Cantos de la Era on nüüd selles kummalises ja toredas vahepealses seisus: maja on peaaegu valmis, aga kodu alles hakkab tekkima.
Septembris algab järgmine etapp. Mitte enam ehitamine, vaid kodu loomine. Ja samal ajal paisuvad oliivisalus uue hooaja oliivid. Oktoobri keskel algab juba uus korje.
Tundub, et Los Cantosel algab korraga mitu uut peatükki.